Liivatasandikud nüüdsete soode vahel tähistavad kunagisi järvesaari. Osa rannavalle, mis jäid maapinna kallakutelt valguva pinnavee teele, soodustasid ja kiirendasid soostumist. Mõned neist, näiteks Põltsamaa ja teistes rabades on nüüd juba mattunud või mattumas turba alla. Võrtsjärve madaliku piirile (3840 m kõrgusel üle 4 merepinna) jääb ligi 12 km pikkune loode-kagusuunaline Laeva jõe üleujutusest mõjutatud soine vöönd, kus põhjavesi kohati allikatena välja kiildub. Maastikustruktuuri eripära ja seal toimuvate looduse arengunähtuste erinevuste alusel võib madalikul eristada kolme vesikonna paikkonda: lääne-, ida- ja põhjarannik. Joonis 1. Võrtsjärve vesikond. A.Järvet Lääneranniku paikkond (159 km²)on suuremas ulatuses madal 3-4 km laiune Sakala kõrgustiku ja Võrtsjärve vahele jääv ala. Selle maastik on kujunenud valdavalt märgadel liivastel ja saviliivastel jääjärve- ning järvetasandikel. Veepiiri ääristab peaaegu kogu
Viimased tuleb kindlustada vastavalt seal kujunevale voolu kiirusele. Voolamine nõlva pinnal. see tekib kevaditi siis, kui nõlva pindmine kiht on küllastunud veega ning temperatuur kõigub pluss- ja miinuskraadide vahel. Sagedamini deformeeruvad vastu lõunapäikest olevad nõlvad. Nõlvapinna voolamise hoiab ära rohttaimestik, mis peab olema juurdunud. Voolamine nõlva jalamil on põhjustatud surveta või nõrgalt survelisest põhjaveest, mis kiildub välja nõlva jalamil. Erilist kindlustamist ei vaja. aitab nõlva jalami mätastamisest. Nõlva voolamisel Deformatsiooni ulatus oleneb põhjavee väljakiildumise ulatusest. Kõige ulatuslikum nõlva voolamine tekib siis, kui põhjaveeseis on kõrge ja veeseis kraavis madal. Deformatsiooni ärahoidmiseks on vaja alandada väljakiilduva põhjavee taset ning kindlustada (toestada) kraavi nõlvu. Nõlva libisemine on samuti nagu eelmisedki deformatsiooniliigid põhjustatud kraavi nõlvast
annaabi.ee 
