Betti Alveri luuletused
raskesti rappuval vankril
sumbunud sõnade sumadan.
Aga sinul, oh laulik,
on tuba täis ärevil tähti
Nutused-naerused numbrid su aknal
vaatavad kummuli kuud.
Sügaval silpide sängis
ärkavad äkki su sõnad,
alasti laused kui lapsed,
väetimad vennad ja õed.
Juba nad jooksevad kiviste koskede kohal
huigates,
hullates
unedest hapramal
kiikuval,
kõikuval
Valgusekõrrel
valule vastu,
saatuse sülle
viipama,
viskuma
õuduste õuel
koleda kiuste
päikese poole.
Võta kinni mu käest.
Ei vaibu
Ei vaibu,
ei vaju tuhka
looja läidetud luuleread,
kui ta ise põrmu ei pilla
oma süttivat
sulepead.
Ikka põleb ära ta paber.
annaabi.ee 
