,,Kus ja kuidas lauldi rahvalaulu?" Laulmiseks olid omad kindlad kohad ja olukorrad, kuid laulda võis ükskõik millal ja kõikjal. Suured laulupaigad olid pulmad ja talgud. Lauldi ka tantsude saateks ja hällilaulu. Hällilaul on kindla otstarbega üksilaul. Rahvalaulu lauldi kas üksi või mitmekesi. Põhja-Eestis on kiikedel lauldud kahes kooris, esimesed olid ühes kiige otsas laulsid rea ja teised kordasid. Mardilaule lauldi kooris ja ilma kordamata. Käsikivilaule laulis käsikivi keerutaja, mitte aga juuresolijad. Sõbra surma puhul lauldi itke. Palju lauldi ka kiigel, enamasti kiikudes, millele maasolijad kaasa aitasid. Tüüpiline üksilaul on karjaste helletamine. Lastele sagedasemad laulud on mängulaulud. Koostatud kirjanduse nimekiri: Eesti Nõukogude Entsüklopeedia ja http://www.tdl
Selline laulujärje ettehaaramine võimaldas kergemini õiget tooni ja rütmi tabada, et laulu katkematult jätkata. Koor sai kaasa laulda ka sõnu teadmata. Värsirea kordamise ajal ei tarvitsenud eeslaulja kaasa laulda, sel ajal sai ta meelde tuletada või välja mõelda järgmist värssi. Laule võis esitada ka kaks koori üks laulis värssi, teine kordas. Põhja-Eestis on kohati kiikedel lauldud kahes kooris: ühes kiige otsas kiikujad laulsid rea ette, teised kordasid. Lauldi ka võistu (nt pulmades või kiigel): peale jäi see, kes vaimukuselt ületas teist ja kel sõnadest puudu ei tulnud. Kooriks olid tavaliselt kogu tegevusest osavõtjad (nt lõikajad põllul). Mõningaid laululiike esitas kogu rühm ilma eeslauljata (sageli mardi- ja kadrilaulud) või üksikisik (karjaselaulud, koduste tööde laulud, hällilaulud).
annaabi.ee 
