Sõnamõrvar
"Ah... mis on?"... Mis juhtus? Haaah! Kus mu medaljon on? Ma... Ma ei saa enam
midagi aru!" Ma olin päris meeleheitel. Siis hakkasin taipama.
"Ma olen vaba," tähendas seda, et kohe olen sellest needusest vaba, need mustad täpid
olid minu viimased needusejäägid ja medaljon kadus, kuna needus oli läinud, ma
minestasin, kuna energia oli minust väljas. Ma taipasin lõpuks kõike!
"Ma kartsin, et sa said infarkti või midagi säärast!" oli Andres imestunud. Ta aitas mu
jalule ja aitas kiikdiivanile istuma ka.
"Ma olen needusest vaba! Andres, ma olen jälle vaba! Mu kullakene! Näe, medaljon on
kadunud!" hõikasin rõõmsalt naeratades. Ma kallistasin Andrest ja olin valmis teda
ennast kuulama.
"Nii tore! Sa oled vaba! Palju õnne, mu Jasmiin!" ütles Andres rõõmsalt, imestunud nägu
peas. Me olime õnnelikud, naersime, viskasime nalja selle üle, mis oli varem juhtunud,
aga siis tuli mulle meelde, et Andres rääkis midagi mu bossist.
"Kuule, mu boss oli ju helistanud, või nii
annaabi.ee 
