Sõnamõrvar
"Jah, raske juhus. Püüa üle olla! Küll sa hakkama saad!" ütles ta ja istus mu kõrvale
tagasi ja võttis mu enda embusesse.
26
Needusest lahti!
Möödus kolm õuduste nädalat. See oli kohutav! Valu, piin, ja ma ei saanud teistega
vabalt suheldagi. Mul oli tunne, et ma ei pea enam vastu. Aga ma pidin olema tugev,
Andrese pärast. Ööd olid pikad ja päevad vaevalised. Aga ma jäin tugevaks! Ma murdsin
läbi!
Oli kusagil keskpäeva paiku. Ma istusin üleval kiikdiivanil ja lugesin raamatut, kui
kuulsin mingit häält. See oleks nagu öelnud:
"Jasmiin, sa saad vabaks!" Ma tõusin püsti ja vaatasin magamistoa uksest sisse. Voodil
istus Ididsikine! Ma panin ukse kinni ja mõtlesin veidi. Tegin uuesti ukse lahti ja seal
polnud enam kedagi.
"Imelik...!" ütlesin endamisi. Järsku hakkas mu medaljon helendama ja ma tundsin
midagi imelikku. Ma muutusin lõdvaks ja ma hakkasin ise ka valgust kiirgama.