Eesti rahvamuusika
Ilma lauluta kiigel ei oldudki. Enamasti laulis üks koor, mõnikord (eriti Põhja-Eestis) vaheldumisi ka kaks koori, teine teisel kiigelaual oma
eeslauljaga. Vahel aitasid laulule kaasa vanemad inimesed. Nõnda oli kiigeplats koht, kus laule õpiti ja õpetati.
Kiigele sobisid pikemad laulud, neis kõneldi kiikumisest ja neidude elust. Et Lõuna-Eestis algas kiikumine lihavõttepühadel, siis lauldi ka
pühademunadest, mida kingiti poistele kiigutamise eest.
Põhja-Eesti kiigeviise iseloomustavad lõpuhelide venituste ning omapäraste kaunistustega viisid (kiigetoon), mis on välja kujunenud laulmist
ja kiige liikumise rütmi kooskõlastades. Vanematel helisalvestustel võib kuulda erilist tämbrit, mis oli tingitud hääle moodustamise ja
võimendamise viisist, et laul kostaks väljas kaugele. Põhja-Eesti mitmes piirkonnas on ka uuemaid, kaherealisi tantsulise iseloomuga
kiigeviise.
annaabi.ee 
