Eesti rahvamuusika
üles. Kagu-Eestis on tuntud kägotamise viisid refrääniga häde-äia-kägo; ädee-ää-kaikah vms. Need tunduvad emotsionaalsed rütmivahelduste,
mõne heli kinnipidamise ja teiste kiirendatud läbilaulmise, tõusvate intonatsioonide ja ebaharilike rõhutamiste tõttu. Setus on mitu üsna
erinevat kiigeviisi, näiteks pikk ja lühike hällu-ääl. Sealhulgas on ka uuemaid, ilma refräänita viise, mis on üle võetud teiste pühade
kommetest.
Lisaks spetsiaalsetele kiigelauludele lauldi muudki, näiteks "Loomislaulu", mis sisult sobib kevadise looduse uuestisünniga. Sageli
oli kiigeplatsil pillimees, kes mängis tantsulugusid. Lisaks tavalisele väljas kiikumisele on mõningaid teateid rehe all kiikumise kohta
erinevatel tähtpäevadel jõulude ja lihavõttepühade vahel (nt paastumaarjapäeval). Nööridega riputati kiik rehetoa lakke palgi külge, kiikumine
oli peamiselt maagilise otstarbega. Võimalik, et sealjuures lauldi üksi midagi loitsulaadset.
annaabi.ee 
