Veljo Tormis looming
isuri, ingerisoome, vepsa ja karjala motiividest). Tormise varases loomingus pole
koorimuusikal nii suurt osa kui hiljem. Seevastu on seal mitmeid traditsioonilisi zanre, mille
poole Tormis hiljem pole enam pöördunud, nagu kantaadid ("Kalevipoeg", 1955), prelüüdid ja
fuugad klaverile (1958).
Hiidtsükli "Eesti kalendrilaulud" aluseks on kalendritähtpäevadega seotud tavandilaulud.
Tsükkel koosneb viiest alltsüklist "Mardilaulud", "Kadrilaulud", "Vastlalaulud",
"Kiigelauliud" ning "Jaanilaulud". Iga sarja lauldes on Tormis säilitanud eri maanurkadest
pärit rahvaviiside algupärase kuju, kuid "rüütanud" need tänapäevasesse helitausta. Neis
tsükleis leidub paljuhäälsete akordide paralleelseid liikumisi, eri helistike ja funktsioonide
liitmist jne. Põhiliseks arendusvõtteks ongi varieeritud kordamine, saate üksikud elemendid
on tihti välja kasvanud viisi motiividest.
Iseloomulik on kooriteoste koondamine ulatuslikesse tsüklitesse. Tormis tõi eesti