E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
«Mina seda ei ütle.» -- «Mina ka mitte.» -- «Mis tõsi, see tõsi,» kõlasid kiidusõnad
kooris.
«Minule andis ta terve killingi, kui endi poolt temale sõumi viisin, et meie rü utli jahikoer
Taps pojad sünitanud.»
«Minu eest ta kostis, kui mu peremees mind viina-aami tüjendamise eest nuhelda tahtis.»
«Küalistele ja nende sulastele oskab ta tublisti ette panna.»
«Ratsa sõdab ta niisama kui mina.»
«On tubli rü utel.»
«Mehine mehike.»
Nii kõasid kiidutunnistused ausate sulaste suust, mis tunnistas, et kiidetud rü utel, kui tal
olemas oli küneski jagu neist omadustest, mis tal siin öldr olevat, pidi tõsti kiiduvä art
noormees olema.
«Ja sellest pole veel külalt, et ta tugev ja vahva on,» algas rü utli vaimustatud sulane
uuesti, «ta on ka kõkide lossipreilide silmamuna. Eks ta ole läkiv ja libe kui uus vaskküar,
maheda hä alega kui noored pruudid pulmaõtul võ vanad
43
pruudid enne pulmaõtut, kõerikas, viisakas ja helde süamega?»