A.dumas Kolm musketäri terve raamat
öeldi, et kuningas töötab ning ei võta kedagi vastu. Õhtul tuli de Treville sel ajal, kui
kuningas mängis kaarte. Kuningas võitis. Kuna Tema Majesteet oli väga kitsi, siis oli ta
suurepärases tujus. Sellepärast hüüdis ta juba kaugelt, märgates de Treville'i:
«Tulge aga siia, härra kapten, tulge aga tulge, ma tahan teiega tõrelda. Kas te teate, et
Tema Eminents kaebas teie musketäride peale ja on veel praegugi ärritusest haige. Ah,
need teie musketärid, need kiidukuked, nad on ju lausa kõrilõikajad!»
«Mitte sugugi, kõrgus,» vastas de Treville, kes nägi esimesest pilgust, missuguse
pöörde asi võtab, «otse vastupidi, nad on head inimesed, vagad nagu talled, kellel on vaid
üksainus soov, uskuge mind: et nende mõõk
64
väljuks tupest ainult Teie Majesteedi teenimiseks. Aga mis parata, kui kardinali
kaardiväelased vahetpidamata tüli norivad? Juba oma väeosa au pärast on noormehed
sunnitud võitlema.»
«Pidage, härra de Treville