Merekultuur ja etikett
Hooaja esimene
kala tuli merele tagasi anda, selleks osutunud siig või särg ennustasid kehva, latikas head
kalaaastat. Hea kalaõnnega inimene võeti meelsasti merele kaasa, sellise kaluri paadist toodi
õnneseemneks oma paati kalasoomuseid.
Ahnusest liiga väikesi kalu püüdvad kalurid arvati tulevikus jäävat kalata, heldeid arvati meri
soosivat - seepärast ei tohtinud kalur keelduda andmast rannas osa saagist kalavastalistele, ka
kass pidi saama oma osa. Hea kalaõnne puhul ei kiideldud, ka võõras ei tohtinud kaluri suurt
saaki kiita, et mille tema kalaõnne ära sõnuda. Tabu oli merel kutsuda kalu või loomi nende
õigete nimedega. Püügi ajal ei tohtinud laulda, karjuda, vilistada, vanduda, petta ega tüli
norida. Söögilaual ei tohtinud kala söömist alustada sabast (siis ei minevat ta enam võrku,
kala põie söömine põhjustavat võrgukudumisel silmade vahelejätmist, kala silmi ei tohtinud
aga üldse süüa.