See on näidend kôrgseltskonna salajastest armulugudest ja klat`sist. Arbenin on mängur, virtuoos kaardimängus, kord aitab ta noort ohvitseri Zvezdit`si vôita, pärast seda sôidetakse ballile. Z. kohtab maskiballil suurtsugu daami, kes varjab end maski taha ja naudib flirti noore ohvitseriga. Noor ohvitser Z. saab temalt käevôru mälestuseks. Tegelikult kuulub see käevôru Arbenini naisele Niinale, kes selle kogemata kaotas. Z. näitab käevôru Arbeninile, kiideldes oma armulooga. Arbenin on jätnud seljataha suurilma kahepalgelise elu ja ihkab noore Niina kôrval tôeliselt ônnelikuna elada, nüüd on Arbenini pettumus suur, ta ei usalda enam Niinat. Samal ajal tahavad Z. ja paruness Strahl oma armuseiklusi varjata, ning Z., saades tôe teada käevôru kohta, tahab, et tekkinud kuulujutt kestaks, sest nii on tema ja parunessi armuseiklus seltskonnale teadmata. Niina ei suuda end kaitsta. Arbenin ei usu oma
seepärast ütles ta, et kohus ei tohi perekonnaasjadesse segada ega perekonnaliikmeid lahutada, kui see pole paratamatu; ta ei tahtvat last isa juurest ära võtta. Nii pidid kohtunik Thatcher ja lesk asja niisama jätma. See meeldis vanamehele; ta ei andnud mulle hingerahu. Ta ütles, et vemmeldab mu siniseks nagu pajapõhja, kui ma ei muretse talle raha. Laenasin kolm dollarit kohtunik Thatcherilt; taat võttis need ja jõi ennast täis ning kõlas kiideldes, vandudes ja möirates mööda linna; ta kõlistas tlnapanniga ligi keskööni, siis pandi ta pokri ja järgmisel päeval oli ta kohtus ja pandi siis veel nädalaks kinni. Aga ta ütles, et on üsna rahul; ütles, et on oma poja peremees, ja lubas mul põrgu palavaks kütta. Kui taat lahti lasti, ütles uus kohtunik, et teeb tast inimese. Siis ta võttis taadi oma majja, andis talle puhtad kenad riided ja laskis teda oma perekonna seltsis hommikueinet, lõunat ja õhtust süüa;
annaabi.ee 
