Üheks eestlaste muinasusundi põhielemendiks on vägi. Vägi on elusolendites peituv maagiline jõud. Väge leidub ka mõnedes eluta nähtustes, nagu näiteks taevas ja sõnades. Vägi võib muutuda isikuliseks ja selle tugevus sõltub toimiva või selles osaleja tähtsusest. Väega on tihedalt seotud targad, kes oskasid sõna väega loitsida. Loodususundis arvati, et väge on kõige rohkem peas, juustes, hammastes, küüntes, südames. Selle tõttu kandsid paljud inimesed kaelas loomade kihvasid, et oma väge suurendada. Teine eestlaste loodususundi alustala on hing. Hing on inimese keha elustaja (kehahing). Ta hoiab inimese isikupära. Hingel on võime kehast lahkuda (vabahing), see võib juhtuda magamise ajal või suremisel. Magamisel naaseb hing kehasse, kuid surma korral lahkub hing jäädavalt kas Manalasse või siirdub uude kehasse. Hingega on seotud hauatagune elu. Arvati, et surnute hinged lähevad Manalasse (Toonelasse), kust nad pimedal ajal tulevad välja
teha, see võis hingesid pahandada. Vägi oli elusolendites peituv maagiline jõud. Väge leidus ka mõnedes eluta nähtustes, nagu näiteks taevas ja sõnades. Vägi võis muutuda isikuliseks ja selle tugevus sõltus toimiva või selles osaleja tähtsusest. Väega olid tihedalt seotud targad, kes oskasid sõna väega loitsida. Loodususundis arvati, et väge on kõige rohkem peas, juustes, hammastes, küüntes, südames. Selle tõttu kandsid paljud inimesed kaelas loomade kihvasid, et oma väge suurendada.Usuti ka vaimudesse ja haldjatesse. Mõnede näited võib tuua kodude kaitjsa Tõnn ( Pärnu- ja Viljandimaal), taeva- ja äikesejumal Uku ning saarlaste peajumal Tarapita. Oluline oli esivanematekultus; lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest pühadeks hiiteks, mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad
vähestel meeles. Niisiis, pidime kõik ühte ritta seisma, hambaharjad peos. Üks nö ristijatest peremeestest (edaspidi lihtsuse mõttes lihtsalt peremees) tuli ligi ning mäkerdas hambaharja pruuni ollusega kokku. Nagu te juba järeldada võisite, pidime me kõik koos rõõmsalt hambaid pesema. Kuna vaid vähestel oli meeles hambahari kooli kaasa võtta, oli siis kamba peale vaid kaks harja. Jumal tänatud, et ma olin esimeste seas, kes pidid siiski oma hambaharjaga kihvasid nühkima. Mäletan, et kui pistsin harja suhu, tundsin vastikut maitset. Selle pruuni olluse komponentideks olid siis: kakao, sool, suhkur, vesi ning sinep. Suud sai loputada sooda veega, kus on vist soodat rohkem kui vett. Sellel päeval ei juhtunudki midagi ,,rõvedat"-toimus vaid oksjon, munade loopimine ja oligi päev läbi. Päeva möödus, küsisime teineteiselt ,,Mis siis homme juhtub, elame me selle ikka üle??"
annaabi.ee 
