Marie Under
Vajus nagu lumemägi Kuni äratet sai tema
aknasse see valge vägi, - nüüd ju hellameelne ema -
ümber lõhn, vist seitse võru, pesapõhjas murdund koorest
imal-magus, pisut mõru. oma lihast-verest noorest.
Tuul kui tõstis valgeid patju, Tundis kõhu all ta ploomi -
näisid ära auravat ju - pehmeid, paljaid imeloomi.
hebemeid siis all ja ülal Taipas! Lendu! Kinni kihust,
pillutada kogu külal. sääse, kärbse - kõigi ihust!
Puu siis tõsines ja tukkus, Puhu üles, alla puhu!
oma roheluses lukkus. Kõik, mis mahtus, suhu! suhu!
On ta väsind suurest armust? Nokkis maast ja ahmis õhust:
Mahlus käärib loomis-karmust. aetud viiest-kuuest kõhust.
Juba priiskabki kui purjus: Oi, neid põhjatumaid suid!
puna kasvab nagu kurjus - Vaja sööta sitkeks luid,
annaabi.ee 
