V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
näis ta ise kõige rohkem sellega ametis olevat, et seemisnahkse kindaga oma vöö pannalt
läikima hõõruda.
Aeg-ajalt lausus proua talle midagi tasase häälega, millele tema ka kuidagi kohmetu ja
sunnitud viisakusega katsus vastata. Naeratustest, proua Aloise'i olekust ja liigutustest,
silmaheitmistest oma tütre Fleur-de-Lysi poole sel ajal, kui ta ise tasakesi kapteniga kõneles,
võis kergesti näha, et asi puutus kas noormehe ja Fleur-de-Lysi juba olnud kihlustesse või
siis lähemal ajal eelseisvasse abiellunusse. Ohvitseri külmast tagasihoidlikkusest polnud
raske näha, et vähemalt tema poolt ei võinud armastusest enam juttugi olla. Ta nägu väljendas
piinlikkust ja igavust, millele meie nüüdsed garnisoni alamleitnandid nii hea nime on
leidnud: «Milline koerakohustus!»
Auväärt daam, kes oli oma tütre üle uhke nagu kunagi ema. ei märganud ohvitseri vähest
annaabi.ee 
