E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
» Ta tahtis sind minu käst
raha eest osta. Kõk maailma nuhtlused tulgu tema peale! Oleks ta sel ajal minu kä alla
juhtunud --aga miks peaksin ma oma viimseid silmapilke selle viletsa mäestusega
mügitama? Sina tundsid teda paremini ja oled ise paremini valinud. Vüst Sagorski, andke
oma käi siia! . . . On see teie kindel nõ, Agnes von Mönikhuseni endale abikaasaks kosida?
»
«Jah,» kostis Gabriel süavas liigutuses.
«Siin üendan ma teie käd ja kihlan teid peigmeheks ja pruudiks. Surija õnistus saatku
teid eluteel! . . . Usu mind, vüst, enne täast päva ei oleks ma sulle õna türe kät mitte lubanud,
sest ma olen saksa rü utel ja suren sinu rahva vaenlasena! --aga sa oled ise tema päast
võdelnud ja tema enesele võdusaagiks omandanud. Sa oled tark ja aus mees, sa ei hakka
Agnest sellepäast põgama, et ma temale peale oma nime mingisugust kaasavara ei võ anda.