Sissejuhatus Põlevkivi on kiltne settekivim, mis tekkis kauges minevikus (ordoviitsiumi ajastul, ~400 - 450 milj. aastat tagasi). Põlevkivi lähtematerjaliks loetakse primitiivsete ainuraksete organismide, bakterite, järvede ja merede vetikate ning teiste füto- ja zooplanktoni esindajate biomassist moodustunud orgaanilist ainet. Põlevkivi võib olla süngeneetiliselt seotud karbonaatsete või terrigeensete settekompleksidega, moodustades kihilaadseid kehasid. Põlevkivid on maailmas küllaltki laialt levinud. Teada on enam kui 600 leiukohta . Enamik leiukohti on koondunud suurematesse levilatesse nagu Balti, Volga, Karpaatia jne. Tööstuslik tähtsus on peamiselt platvormsetel leiukohtadel, kus suurel levialal on tootsate kihtide lasuvad rõhtsalt ja väikesel sügavusel ning nende paksus ja kvaliteet on püsiv. Käesoleval ajal kaevandatakse põlevkivi Eestis, Venemaal, Hiinas, Austraalias ja Saksamaal
o Tööstusheiteseadus o Pakendiseadus 29 21. Keskkonnaprobleemid põlevkivitööstuses Põlevkivi on tekkinud peamiselt meres, settekivi, milles 10…70 % sapropeelset orgaanilist ainet, mis on kõrge vesiniku sisaldusega (7…11%) ja utmisel kõrgendatud õlisaagisega (üle 20 % OA-st). Utmisel kuumutamise mõjul laguneb põlevkivi õliks, gaasiks ja poolkoksiks. Põlevkivi on moodustanud kihilaadseid kehi peamiselt savis ja lubjakivis. Suuremad põlevkivi varud on leitud Austraalias, Brasiilias, Kanadas, Hiinas, Venemaal, Kasahstanis, USAs ja teistes riikides. Põlevkivi ressurssi hinnatakse ca 4,1 · 10 11 tonni, millest ca 2/3 asub USAs. USA-le järgnevad Brasiilia ja Hiina. Eesti põlevkivi (kukersiit) koosneb 30-40 % orgaanilisest ainest ning 65-70 % mineraalses osast. Suurema osa orgaanilisest osast võib muunduda õliks. Kukersiitpõlevkivi on üks paremaid põlevkivisid maailmas
annaabi.ee 
