Eesti traditsiooniline rahvakultuur
enamasti halbades oludes. Seadustega nõuti küll eraldi koolimajade ehitamist, kuid tavaliselt seda ei juhtunud.
Õppetööks kasutati 17.-19.sajand mingiks muuks otstarbeks ehitatud hooneid kõige enam rehielamuid aga ka
talusaunu, mõisarehtesid, korterimaju ja kõrtse. Siiski on andmeid ka 17.sajandi lõpust kirikute ja pastoraatide
juures olnud koolimajade kohta. 18.saj alguses oli korralik hoone, vaid vähestel kihelkonnakoolidel. Veel
18.sajandil tegutses enamik koole rehetoas. Omaette maja oli mitmel kihelkonnakoolil, aga münes kihelkonnas ka
osal külakoolidel. Kuna koolid olid halvas seisukorras, esitati 1787.a koolipatendi alusel koolimajade ehitamiseks
kindel eeskiri pidid olema avar akende, ahju, korstnaga koolituba ning õpetaja eluruumideks kambrid.
19.sajandi teisel veerandil hakkas koolide ja nende jaoks ehitatud hoonete arv märkimisväärselt kasvama.