Keskaegne Eesti
kirikukihelkond - oli maa-ala, mis moodustas kiriku ümber vaimuliku tegevuse piirkonna.
- Kihelkonna peakirikut nimetati kihelkonnakirikuks (teenisid kihelkonnapreestrid), kuigi
kirikukihelkonnas võis lisaks sellele olla ka teisi kirikuid (abikirikuid) ja/või kabeleid (teenisid preestri
asendajad vikaarid).
- Kirikukihelkonnale kuulus oma maa-alal ka haldusõigus, kuni moodustati teised haldusorganid
(komtuurkonnad, foogtkonnad, vallad).
- Kihelkondade juures tegutsesid ka kihelkonnakohtunikud.
- Kirikukihelkond määras ametisse kiriku eestseisja, tavaliselt kaks kihelkonna kohta. Kiriku eestseisja
täitis majanduslikke ja politseilisi ülesandeid
Preestrite praktiline tegevus:
1) seitsme sakramendi jagamine (jumalaarmu väljendavad kristlikud toimingud): ristimine,
leeritamine, laulatamine, armulaud, piht, viimne võidmine, preestriks pühitsemine).;
2) jumalasõna õpetamine: ,,Meie Isa palve", ,,Ave Maria", 10 käsku jm.