Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana– 19.saj lõpp kuni 1918
esialgselt Saksamaa kultuurist. Esimese suure tõuke põhjustas Tallinnas
1857 peetud baltisakslaste laulupidu, mis leidis suurt kajastust Perno
Postimehes. Johann Voldemar Jannsen kiitis üritus, kirjutades, et
Saksamaal on igas külas lauluseltsid, võttes käibele ka uue termini
„eestirahvas“ eelmise „maarahva“ või „talurahva“ asemel.
Esimesed tänapäevase laulupeo-sarnased üritused toimusid laulupüha
termini all Põlvas aastatel 1855 ja 1857. Kuid esimese suurema
kihelkondliku laulupüha kutsus kokku Ansekülas kohalik pastor Martin
Körber, kus osales umbes 500 lauljat.
Olgugi et eelmise sajandi lõpul valitses Venemaa karm tsensuur ning
tegevusloa saamiseks tuli kasutada poliitilisi keerdkäike, osutusid
laulupeod kõige massiivsemaks rahvaüritusteks. Näiteks esimese
üldlaulupeo korraldamise luba rajati faktile, et pärisorjuse kaotamisest on
möödas 50 aastat ning selle tänuks korraldatakse laulupidu.