Marie Under
Jätsin koitand sängirahked, Lasen tulist hundisörki,
majalised kurilahked, vallutama torni kõrki
jätsin naise, jätsin nime. - Uuria naine, näed sa mind? -
Nüüd ma, nüüd ma leian ime: Kuhu käed mu kõik ei hakka!
öö ees - avar ulgumeri! Murran musta risti takka
täiskuu suure karikakra,
Ons see jõgi? Vahuviin! pistan sulle juustesattu,
Päeval mustjas porimauk, paistma kiharatesakra.
mauk või madu maoli kõrkjas.
Mürki pruulib näsiniin. Verejanunedes pattu
Päeval maailm madal auk. kasvõi surma joon su suult!
Maik veel keelel valumõrkjas Vibuna üks kuju ahas
nagu sajast mädarõikast, üle lummutava luha,
kui ma mõtlen sellest võikast läbi hõbedase uha
elust, mille nimeks Piin. paistab nägu valuvahas -
(või ons kuu?)
Kõik läeb täide tunnil sel
annaabi.ee 
