verden". 19. sajand oli norra kirjanduse õitseaeg. Rahvusromantiline Henrik Wergeland ja euroopalikum Johan Sebastian Welhaven olid kaks väljapaistvat luuletajat, kellest kumbki pani aluse ise laadi traditsioonile. Henrik Ibsenitpeetakse üheks maailma suuremaks näitekirjanikuks ja suurimaks realistiks näitekirjanduses. Teised tolle aja väljapaistvad kirjanikud olid Bjørnstjerne Bjørnson, Alexander Kielland ja Jonas Liega said 19. sajandi lõpuks "neljaks suureks". Tähtsad kirjanikud olid ka Arne Garborg ja Amalie Skram. Peter Christen Asbjørnsen ja Jørgen Moes andsid välja norra rahvamuinasjutte, mis esimest korda ilmusid 1840ndatel. Rahvamuinasjuttude rahvalikul keelel oli suur tähtsus norra kirjakeele ja norra kirjanduse kujunemisel. 20. sajandi esimese poole mõjukamad kirjanikud olid Sigrid Undset ja Knut Hamsun, kes mõlemad olid poliitiliselt konservatiivsed
Rahvusliku ärkamisajaga kaasnes ka rahvusliku teatri loomine. Teater muutus uute ideede ja ühiskondliku võitluse tribüüniks. Eriti jõuline oli see Skandinaaviamaades. 19. sajandi keskpaiku tõusis kirjanduses juhtivale kohale Norra, mis tol ajal kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu. Rahvusliku iseseisvumise mõjul loodi oma kultuuriasutusi, võitlus innustas kirjanikke, kellest nn suur nelik Henrik Ibsen, B. Bjørnson (1832 1910), J. Lie (1833 1908) ja A. Kielland (1849 1096) tegi norra kirjanduse maailmakuulsaks. Rootsi näitekirjanduse tegi maailmakuulsaks August Strindberg (1849 1912), kelle loomingusse kuulub umbes 60 draamateost. Läbimurde rootsi kirjandusse tõi reformatsiooniajastu sündmusi käsitlev realistlikus laadis ajaloodraama ,,Meister Olof" (1872). See oli esimene lavateos, mis käsitles Rootsi ajalugu, sündmusi 16. sajandil. Paljud tema draamad kujutavad kodanliku ühiskonna varjatud
annaabi.ee 
