V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
töölisi, ja kui kõike seda võrrelda sellega, mida vaja läheb üheks raamatuks, nimelt vähe
1
0
0
paberit, tinti ja sulge, mis siis imestada, kui inimese vaim eelistab arhitektuurile trükikunsti?
Kaevake äkki jõe esialgsest sängist risti läbi kraav allapoole ta vee pinda ja te näete, et jõgi
jätab oma endise nõva maha.
Nii näete ka, kuidas trükikunsti leiutamisest saadik arhitektuur hakkab vähehaaval
kidunema, känguma ja närbuma. Te tunnete vett kahanevat, mahlu kaduvat, sajandite ja
rahvaste mõtet ehituskunstist eemalduvat. Seda jahenemist ehituskunsti vastu on
viieteistkümnendal sajandil küll alles vaevalt tunda, trükikunst on ju veel liiga nõder, aga
siiski suudab ta nii palju mõjuda, et trükitud raamat hakkab senisel võimsal arhitektuuril
juba elumahlu vähendama. Kuueteistkümnendast, sajandist peale on aga arhitektuuri