Ludwig II
kuulis ta igalt poolt ühehäälselt.
Ludwig saatis oma peaminister von der Pfordtenile kirja: ,, Minu otsus on kindel- R.
Wagner peab Baierist lahkuma. Ma näitan oma ustavale rahvale, et tema usaldus, tema
armastus on minu jaoks kõigest muust üle."
Vaeval oli Wagner ära sõitnud, kui Ludwigit haaras kahetsus ja ta võttis nõuks meister
tagasi paluda, esmajoones iseenda pärast: ,,Oo igavesti igatsetu, luba mulle, et Sa tuled, sest
ainult siis saan ma elada, muidu kidun ma olematuks, saan rõõmutult hukka!"
Edaspidi vältis ta neid- ministreid ja ametnikke. Münchenit ja münchenlasi. Üha enam
keeldus ta oma kohuseid täitmast. Kuningas hakkas peitma ennast oma üksindusse.
See oli absurdne, peaaegu ebaloomulik. Kahekümneaastane kuningas, vaevalt kahe
aasta eest kuningaks saanud, sarnanes liblikaga, kes oli ühtäkki tiivad laiali löönud,
laperdanud maailma ning soovis juba esimese tuulehoo saabudes taas nukuks moonduda,
annaabi.ee 
