RALPH WALDO EMERSON
suhetesse. Ometi on hingesugulus see, mis määrab, millised kaks hakkavad vestlema. Inimesed,
keda miski ei ühenda, ei paku teineteisele kuigi suurt rõõmu: nad ei aimagi teise uinuvaid
võimeid. Mõnikord räägitakse erakordsest vestlemisandest, otsekui oleks see mõne inimese püsiv
omadus. Vestlus on lenduv suhe ei enamat. Kellelgi öeldakse olevat huvitavaid mõtteid ja
kõneosavust; sellest hoolimata ei suuda ta öelda sõnagi oma nõole või onule. Teda kidakeelsuses
süüdistada pole neil karvavõrdki rohkem põhjust kui panna varju jäänud päikesekellale süüks
selle mõttetust. Päikese käes see ju näitab kellaaega. Nende seltsis, kes inimese mõtteid
hindavad, pääsevad tema keelepaelad taas valla.
Sõpruse jaoks on vaja seda harvaesinevat keskteed sarnasuse ja erinevuse vahel, mis tänu
jõulisuse ja nõusoleku tajumisele teises äratab mõlema osalise uudishimu. Olgu ma parem üksi