Liblikas
Tihti
esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked - siilakud, tuntuim selline liik on
pääsusaba (Papilio machaon). Paljudel väikestel liblikatel on tiivad muutunud
kitsasteks, lantsetjateks ning ääristatud pikkade narmastega. Lennu ajal ühendatakse
tiivapaarid tagatiival paikneva vastava oga - kidaharjase - abil kokku, millega tagatakse
nende sünkroonne töö. Lõugadega liblikatel, samasoonelistel ning päevaliblikatel
kidaharjast pole.
Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi
üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel rohkem või
vähem keerukaid mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju.
Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest
ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks
annaabi.ee 
