Vana-Kreeka
rikkaid, kuna nähti ohtu traditioonidele ja moraalile.
Üks ägedamaid sofistidele vastuvaidlejaid oli Sokrates, kes küll vestles aristokraatlike noormeestega samadel
teemadel, mis sofistidki, kuid ei võtnud selle eest tasu. Ta arvas, et nad õpetavad voorust selle tõelist olemust
teadmata. Ta arvas, et voorus ja hüve on midagi püsivat, reaalset ja inimeste omavahelisest kokkuleppest
sõltumatud. Ta ei avaldanud kunagi oma mõtteid otse, vaid küsis oma õpilastelt kibutavaid küsimusi ning aitas
siis oma mõtteteradega neile vastused leida. Õpetaja oli tema meelest vaid suunaja. Teadmine voorusest on ülim
voorus ise: see muudab voorusliku käitumise ühtaegu nii võimalikuks kui paratamatuks. Ateenlaste umbusaldus
tema vastu oli tingitud Sokratese demokaatia mittepooldamisest, mis viis tema õpilaste püüeteni demokraatiat
kukutada. Selle eest mõisteti ta surma.
Sokratese mõtted pani segamini omadega dialoogvormis kirja tema kuulsaim õpetlane Platon
annaabi.ee 
