J.- P. Sartre (Referaat)
vaid halastusest; edaspidi jäi ta ilma neist tunnustusavaldustest, mis lapsi innustavad;
kaheksateistkümneselt äpardus tal esimene armulugu ning lõpuks, kahekümne kahe aastaselt,
juhtus üsna tühine asi, mis sai aga viimaseks piisaks karikas- läbikukkumine sõjaväelistel
katsetel. Niisiis oli sel noormehel põhjust arvata, et ta on kõiges ebaõnnestunud; tegu oli
märgiga, ent mille märgiga? Ta oleks võinud pageda kibestumusse ja meeleheitesse. Kuid
enda seisukohalt väga nutikalt käsitas ta seda märgina sellest, et ta pole loodud ilmalikeks
saavutusteks ning talle on kättesaadavad vaid religioosse, pühaduse ja usuga seotud võidud.
Seega nägi noormees juhtunus Jumala sõnumit ja astus jesuiitide ordusse."(3. lk 40) Sartre
küsib nüüd retooriliselt, kas see polnud mitte tema enda otsus, mida võtta märgina ning kuidas
sellele reageerida
annaabi.ee 
