inimese vastu, kellel tema jaoks enam piisavalt tundeid ei jätku. Soti kirjanik, Peeter Paani looja James Barrie on öelnud: ,,Ärgu ükski, kes armastab, nimetagu end õnnetuks, sest isegi vastamata jäänud armastusel on oma vikerkaar." Minu arvates on kõigis kaotustes, mis mu teele satuvad peale kurbuse ka õppetund. Ükski raskus ja kaotus ei ole ilma eesmärgita ja pole täiesti negatiivne. Kui kogu kaotusvalu seisneb inimese jaoks üksnes kibestumuses ja vihas, võis ju armastuse asemel tegemist olla hoopis tühipalja sõltuvust tekitava klammerdumisega. Kannatades võiksime hoopis meenutada kauneid hetki, mis meile armastuses osaks on saanud. On äärmiselt mõistetav, et esmapilgul on raske näha halli ja nukra maailma taga värve, ent kaotused, sarnaselt õnnetustele, kriisiolukordadele ja haigustele näitavad, mis on tõeline, mis näiline, mis on oluline, mis mitte.
Abielu olevat teostunud alles 1619. Pärast kolme nurisünnitust abielu alguses tundus troonipärija saamine lootusetuna ning Anna jäi abikaasa tähelepanust ilma. Alates 1620. aastast elasid nad eraldi. Hiljem omistati Annale armuafääre kõrgaadlikega, kelle seas olid Henri II de Montmorency ja George Villiers, esimene Buckinghami hertsog. Need on ebatõenäolised, sest kuninganna oli range sotsiaalse kontrolli all. Pärast 23 aastat kestnud abielu kasvavas kibestumuses oli Annal 5. detsembril 1637 saatuslik kohtumine oma abikaasaga. Viimane oli teel oma Versailles' jahilossi, kuid pidi halva ilma tõttu sõidu katki jätma ning ööbima Louvre'is, kus kuninganna oli end talveks sisse seadnud. Tol ajal köeti lossides ainult neid isandate ruume, kus ka elati. Kuningas oli seetõttu sunnitud minema magama ainsasse sooja magamistuppa, mis kuulus kuningannale. Üheksa kuud (5. septembril 1638) hiljem tõi 38-aastane Anna
annaabi.ee 
