Eesti teatri ajalugu 1 osa (kuni 1940)
Vilde tõi eesti
draamakirjandusse uued ained ja probleemiasetused. Kui Kitzberg kirjutas külaelust, Luts
alevikomöödiaid, siis Vilde kujutab linnas elavaid eestlasi. Vildet huvitab oma
näidendites kunstniku ja seltskonna, kunsti ja äri suhted. Kunstnikudraama "Tabamata
ime" (tr. 1912) on püsinud lavastatavana peamiselt tänu seal kergitatud probleemide
jätkuvale aktuaalsusele. Nendeks probleemideks on ühiskondlikul pinnal ühe noore
väikerahva kibelus end mõne kunstigeeniuse kaudu maailmas tuntuks teha ning
isiklikumal pinnal oma ande piiride äratundmise ja nendega leppimise vajadus.
Üldisemalt on näidendis palju ülearust tekstivoha ning rohkelt tegelasi, mis muudab teose
mõnevõrra staatiliseks. "Pisuhänd" (tr. 1913) seisab seevastu kõigepealt leidlikul intriigil,
kus valenime all avaldatud romaan laseb rahatul Piibelehel kosida suurärimees
Vestmanni tütre. Sügavamal tundetasandil realiseerib näidend nõnda vaimuinimeste
annaabi.ee 
