NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
ärakeelamine võimude poolt ajendas Tartus üliõpilaspäevade raames isegi
tudengite meeleavalduse. Printsi tegelaskujus (Raivo Adlas) ja tema
tõeotsingutes nähti rahvusliku Hamleti allusioone, nii näidendi kui ka lavastuse
tipphetkeks oli Printsi kohtumine elupaljusust sümboliseeriva, ratastoolis
ringisõitva Perenaisega (Herta Elviste). Kitzbergi ühe marginaalsema näidendi
mugandusel põhinenud „Laseb käele suud anda” osutas kibekalt konformismile
kui rahvuslikule probleemile, deheroiseerides ja murendades eestlaste minapilti;
üllatava ja uudsena mõjus autentse rahvaluule sulandamine novaatorlikku
teatrikeelde. Lavastaja Toominga väljendusvahendite füüsilisus ja kohatine
brutaalsuski tekitasid aga vaatajates diametraalselt erinevaid reaktsioone. Veel
üheks teatriuuenduse oluliseks lavastuseks oli esmajoones stuudiolaadset
rühmateatrit kultiveerinud Evald Hermaküla tõlgendus Leonid Andrejevi
annaabi.ee 
