Pole mõtet tunda hirmu saabuva ees, seda saabumise tähtaega tuleks hoopis pikendada, kui neid kaotada ei saa. Iga kord, kui mõtled lapsele, kes surigi lapseeas, mõtle ka sellele, et ta oli inimene, kellele polnud tõotatud midagi kindlat, kelle saatus ei pidanudki tingimata raugaeani juhtima. Seneca ei keela ära kaasaelamist, ta ütleb, et kaotatud lapsest tuleb rääkida sageli, ning tema mälestust tuleb pühitseda pidulikult nii sageli kui võimalik, see aitab üle saada kibedusest. Rohkem naeru ja vähem nuttu, kuna kui nutetakse üliohtralt, mäletatakse ülivähe. · LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Raud ja veri polnud tema puhul vajalikud. Kolm päeva ei võtnud ta toitu, käskides oma magamistoas üles sättida telgi. Seejärel kanti sisse vann, milles ta kauase lamamise järel, kusjuures sooja vett aeg-ajalt
eufooriat ja enesekindlust. Oma südames teame, et tõestame endile, et oleme elu imede väärilised. Iga päev ja iga tund on osa heast võitlusest. Me hakkame elama entusiasmi ja naudinguga. Intensiivsed, ootamatud kannatused mööduvad palju kiiremini kui kannatused, mis on näiliselt talutavad. Viimane läheb edasi aastaid, ilma et me märkaks, süües meie hinge, kuni ühel päeval ei ole me võimelised end enam sellest kibedusest vabastama. [4] Kaevates üles meie unistuse, olles kasutanud armastuse jõudu, et toita seda, ning elades mitmeid aastaid armidega, märkame äkitselt, et see, mida me alati ihaldanud oleme, on olemas. Siis tuleb kolmas takistus: hirm realiseerida unistus, mille pärast oleme võidelnud oma elu nimel. [4] Oscar Wilde on öelnud: ,,Iga mees tapab selle, mida ta armastab." Ja see on tõsi. Lihtne võimalus saada, mida me tahame, täidab tavalise inimese hinge süüga. Me vaatame neid,
annaabi.ee 
