Tammsaare ja Gailit elulugu
tõhustab, et säärast mõtteveidruste nalja, nagu leiame Mauruse romaanis, on sootuks napilt ja
et üldiselt teos on hoitud asjalikult realistlikes raamides. Autoripoolse objektiivse
erapooletuse säilitamine on satiiri mõju tõstmise parimaid vahendeid. Näeme kohvikukujusid
nagu proua Horst, kellele ,,lapsed hirmsasti hakkavad närvidele", proua Meeli, kes pööritab
oma mandlitaolisi tuvisilmi ja kõneleb ,,arushaadav", ,,thõepoolest", ,,fiimane khord
Berliinis", proua Itam, kes on nii peen ja õrnatundeline, et, kõnelemata kärbse surmamisest, ei
suuda ise oma suitsugi tuhatoosi kustutada, vaid palub seda teha mõnd teist, kunstnik Mägar,
kes ilustab maalitavaid oma piltidel, sest et inimene on surelik, ilu igavene, ja seisab istuva
laudkonna juures püsti, et kõik näeksid, kuidas ta ümbrusest kõrgemal seisab, suurspekulante,
kes usuvad, et just nemad on need õiged ja ausad eesti mehed, teised aga kaabakad. Karin,
annaabi.ee 
