Looming kokkuvõte 3/2009
ksitavusi peataolekut.Selge,et postmodernism kui stabiliseernunud kaos ilmutab
ammendumise smptomeid.Erakordselt produktiivseks ilminguks on saanud
retrospektiivne proosa,td,kus autor ratuntavalt transformeerib kirjanduseks
oma isikliku elu.Laveerides memuaristika-balletristika piiril.Selle suuna
lvaimast nitest alustangi.
Mihkel Raua romaanist Musta pori nkku paiskub sedavrd juliselt
belletristilist energeetikat ja vabadust,et minul ei tekkinud mingeid khklusi
raamatut otsemaid kirjandusliku proosa hulka arvates.Rituaalne romaan,kus
dokumentaalsus moondub fiktsiooniks,kvaasibiograafikaks,sigitades sootuks uue
reaalsuse.Kahtlemata vib ksida,kas reaalne Raud on tepoolest
siinkirjeldatud metafoorikat ka ise nndamoodi planeerinud.Kuid mis see minu
asi on.
Retrospektiivselt teed tormleb ka Olev Remsu oma Tartu-romaanis Musketride
muundumised.Temalikul kombel,massiivselt ja tarmuga.Rein pihtimusraamatus Juba
olnud lb autor tegevusliku kronoloogia segi
annaabi.ee 
