Johan Laidoner
Sõdurit ei
sega miski nägemast ka ebameeldivat tõde. Teisalt ei mõtle ta endale välja tarbetuid
piiranguid, kui need segavad edu saavutamist. Tähtsaim poliitiline otsus, mis Laidoneri
eestvõttel langetati, oli see, et Eestil on vaja ja on õigus enesekaitse huvides mõjutada
naaberriikides toimuvaid poliitilisi protsesse.
Tõsiasi on see, et Eesti valitsus abistas Läti Ulmanise valitsust üksnes Eesti huvides. Meil oli
vaja julgestada oma pikk ja nagu selgus 1919. kevadlahinguis raskesti kaitstav lõunapiir.
Samadel alustel abistas Laidoner ka Vene valgeid, kuigi taoline tegevus oli rahva enamiku
silmis veel ebapopulaarsem kui lätlaste aitamine. Kuid ka siin ilmutas ülemjuhataja
reaalpoliitilist künismi. Venelasi aidati vaid seni, kuni neist oli kasu puhvrina, mis hoidis
Punaarmee eemal Eesti piiridest. Kui valgevägi kokku varises, ei kõhelnud Laidoner seda
likvideerimast õige karmi käega.