Romantism
,,Oodis läänetuulele" imetleb Shelley läänetuules kehastuva
looduse ürgjõu heitlikkust, mis on võimeline külvama hirmu ja õudu ning samas looma
ootamatut ilu. Ta kujutab end läänetuulest lendu tõstetud surnud lehena ja pilvena, siis
läänetuule kandlena, mis ürgloodus loitsiv- lõppvärsi hüüatuses "kuule!" .Luuletuse lüüriline
emotsioon oleks aga vaevalt täiuslik ilma viimase värsi küsimuseta ,, kui saabub talv, ons
kaugel kevadkuu", millest kõrvuti kevadeloo- tusasega aimub ängistuski. Kuigi loodus ringleb
oma suures kindlas rütmis ja toob languste järel inimkonnale uusi ootusi, laseb luuletaja
avara kõiksuse ja kollektiivse elu taustal tunda ka konkreetset inimest oma kordumatu
elusaatusega. Luuletaja soov ürglooduse üheks saada pole siiski muu kui vaid soov unelm.
Lõppstoofis elab luuletaja küll kaasa uue kevade tulekule ja loitsib oma loomingu uue
maailma sündi ent eelviimases stroofis ulatub elu raskuse painet ka luuletust kroonivasse
annaabi.ee 
