Giovanni Boccaccio Dekameron
vägevamat valitsejat. Firenzes elas üks oma seisuse kohta väga ilus tütarlaps, keegi vaese
mehe tütar nimega Simona. Tal tuli ise oma kätega leiba teenida ja end üleval pidada
villaketramisega. Ta polnud vaimult nii vaena, et mitte lasta oma südamesse Amorit, kel oli
juba ammu soov sinna sisse pugeda ühe noormehe tegude ja meeldivate sõnade abil. See
noormees oli samast seisusest kellegi villakaupmehe juures villa kättetoimetajaks
ketrajaile. Niisiis laskis Simona Amori oma südamesse tulla kauni armastava noormehe näol,
kelle nimi oli Pasquino. Simona igatses teda väga, kuid ei julgenud minna kaugemale. Iga
värtnakeeru ajal tuletas ta meelde noormeest, kes villa kedrata tõi. Pasquino tahtis kindel
olla, et tema peremehe villa hästi kedrataks, pöördudes just Simona poole, nagu tuleks kõik
kangad kududa ainuüksi tema kedratud lõngast. Noormees muutus julgemaks paludes ja
annaabi.ee 
