Anna Ahmatova
igatsus poja järele, armumised jne. Kuid need pole protokollid, vaid pildid läbi imelise
fantaasiaprisma.
Ahmatova justkui fotografeeriks oma kangelannat seetõttu pole ta pildil üksi, vaid koos
kõigega, mis teda ümbritseb. Tunnetest ei räägita, neid peab lugeja ise aimama, kui ta märkab
vihjeid, mis luuletaja pildile on "unustanud". Jäädvustatud hetked tunduvad kiretud ja
halastamatud, must-valged, kuid ehmatamapanevalt sügavad. Ahmatovat huvitas kangelanna
ketkedel, kui on "hinge kukkunud viimane kivine sõna", karikas on täis saanud, "tema" on
lõplikult läinud. Ahmatova kangelanna jääb daamiks ka siis, kui võiks olla lihtsalt ahastav
naine. Tema ümber on loorid, peeglid, kübarad, kindad, lõhnaõli, pärlid, sõrmused
kangelanna seisab nende naiselike asjade maailmas, vaatab hajameelselt ringi, mõtleb
millestki, näeb kõike ja jätab kõik meelde. Ta on nii kahvatu, et seda on näha isegi läbi musta
annaabi.ee 
