Ankruseade
Seeklid ühendatakse omavahel lahtivõetava ühenduslüliga.
Neid ühenduslülisid kutsutakse leiutajate nimede järgi Kenter,
Boldt, Neko jt.
Ankruketi lubatud kulumisprotsent on kuni 10%.
Ankru ja keti vahel on pöörellüli, mis väldib keti keerdumist. Kett
kinnitatakse ankru külge ankruseekliga. Ankruketi teine ots
kinnitatakse ketihalsiga ketikasti lae külge, mida on võimalik
avada tekil avarii korral.
Uuemate suurte laevade ankrupelil on ketilugeja, mis näitab
vees oleva ankruketi pikkust ja teine, dubleeritud juhtpult on 10
roolikambris.
11
Laevadel, millede ankrupelidel ei ole ketilugejat, tuleb
ankrukett markeerida, et oleks võimalik pidada arvestust
vettelastud ankruketi üle.
Markeerimise mooduseid on mitmeid. Igal vanal pootsmanil on
oma süsteem. Näide esimese seekli viimane toega lüli ja
teise seekli esimene toega lüli värvitakse valgeks ja tugedele
(kontraforssidele) mähitakse pehmest traadist või
annaabi.ee 
