Euroopa ja Eesti õigusajalugu
Varavastased: 13. saj. mõistes röövimine
kergem süütegu, kui salajane vargus. Viimast loeti alatuks teoks. Varguse juures tähtis
varastatu väärtus ja toimepanemise koht (olid olemas eriti kaitstud kohad (kirik, kodu,
linnatänavad, suured kaubateed) karistus kerge või raske. Eriline süütegu kiriku
lõhkumine eestlaste poolt. Karistused 13- 14 saj. elu ja ihukaristus surmanuhtlus,
kepihoobid (eriti mõisakohtutes); varanduse karistused (üsnagi aktuaalsed); veritasu ketgelt
tagasi, 14 saj.-st sai end välja osta ( inimelu hind 10 hõbemarka pääs surmanuhtlusest).
Vangistusi ei tarvitatus kulukas. Varandust karistuseks määrates said oma osa kõigepealt
kohtunikud, siis ülesandjad, kirik ning alles siis kannatanu, mis üle jäi. Kui süüdlane maksta
ei suutnud, müüdi varandus või isik orjastati. Karistamise süsteem ja süütegude
kvalifitseerimine suhteliselt lihtne, võrreldes V.- Eesti normidega humaansem. Ajastu lõpul
annaabi.ee 
