Erivõimeliste ja andekate õpetamise võimalused ja väljakutse
viga kipuvad aga õpetajad tihti tegema. Selleks et laps seda suudaks on vaja juba eelnevalt
panustada järgnevasse: kaasav kasvatus, varajane sekkumine ning paindlik ja lapse tugevaid
külgi arvestav õpetamine. Kui õpetaja suudab õpilase tugevaid külgi tähele panna ning nende
abil arendad lapse nõrkki külgi, siis hakkab seda märkama ka laps, saades aru et vaid oma
andeid arendades ei lähe midagi kaotsi. See on aga väga tähtis, kuna lapse usk oma annete ja
võimete kestvussesse on nende õppimise üks mõjukamaid faktoreid (Carlsson, 2010).
Pedagoogilised lähenemised, mis ei kutsu last pingutama ja ei paku talle väljakutseid, viivad
paratamatult lapse motivatsiooni vähenemisele. Arvatakse, et osad andekate lastega seotud
probleemid nagu hüperaktiivsus, keskendumisraskused ja impulsiivsus, tulenevadki liiga
rutiinsest ja lihtsast õpetamisest ning valest ajastamisest. Seega kui laps ei saa koolis piisavalt