poliitilise tähendusega. Runneli luules on nähtud kaht põhitahku: tema varasemat loomingut võib nimetada päikeseluuleks ja 1970. aastast alates saatuseluuleks. Runnelik luule stiil on väga lihtne, see ei ole ülerikastatud lause- ja kõnekujunditega ja ta ei kasuta palju keerulisi sõnu. Tema luule põhineb tihti uuemal rahvalaulul ja selle poeetikal, samuti on suur hulk tema luulest viisistatud. 1970.-80. Aastatel oli Runnel ennekõike isamaaluuletaja, kelle looming jutustas eestluse kestmisest ja seda varitsevatest ohtudest. Runneli esimene luulekogu, mis avaldati 1964, kannab nime „Maa lapsed“ ning teine 1967 aastal „ Laulus tüdrukuga“. Mõlemad kogud sisaldavad külaelupilte, kus olulisel kohal on töö. Alates 1970. aasta kogust „Avalikud laulud“ kujundas Runnel välja oma stiili ehk võttis kasutusele rahvalaulu vormikeele. „Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks“ 1972
'' Mõnes kohas oli ainet veidi rohkem, see tähendab ka suuremat gravitatsioonijõudu, mis tõmbab omakorda ainet juurde, kuni tekivad esimesed tihedad piirkonnad, pilved, kogumikud ja saab alata tähetekkeprotsess. Teisalt aga tõmbavad need ainekogumid ümbrusest ainet vähemaks, tekivad hõredamad piirkonnad, tühikud. Nii hakkab kujunema selline universum, nagu me teda tänapäeval tunneme või õigemini, nagu ta on suuresti olnud põhiosa oma kestmisest paarteist miljardit aastat `' (Kaplinski 2009:158). `' Kosmilise jääkkiirguse väike ebaühtlus viitab sellele, et tekkiv universum ise ei olnud päris ühtlase tihedusega. Teadlased on enam-vähem ühel meelel ka selles, et universum paisus algushetkedel väga kiiresti, nii kiiresti, et olemasolevad ebatasasused ei saanud ühtlustuda, vaid säilisid ja paisusid koos aegruumiga. Neist väikestest virvendustest said tulevaste galaktikate, tähtede ja muude objektide alged
annaabi.ee 
