Luuletaja referaat - Virve Osila
Mul on meeles su lembus... Verd põletav lõõm,
Mil me kirele andsime voli...
Ma ei kurda su kaotust. Ikka rõõmuks jääb rõõm,
Kuna siis tõesti õnnelik olin.
Läbi mälestuste taas nägijaks sain,
Meenus ammune ununud hellus...
Kuskil tähtede taga ehk tajub su aim,
Et sa ikka veel kuulud mu ellu.6
Epiteet: laenatud aeg, verd põletav lõõm, üürike arm, nooruke süda
Isikustamine: hellus voogas, aim tajub
Metafoor: puudub
Kordus: nägijaks sain
Võrdlus: puudub
Sisu: Kestmatu armastus, mis ei kestnud, aga ta on ikkagi õnnelik, et see oli.
6
Virve Osila ,,Varjus" Lk. 37
9
***
Milleks minevikku kahetseda?
See, mis juhtunud, on juhtunud.
Tagasi ei peaks küll tahtma seda,
Mis on korra juba luhtunud.
Kurvastusest tuleb lasta lahti,
Murelgi on õigus olla prii
Vabaneval valul pole mahti
Rohkem haiget teha niikuinii.
Murest mullusest ei kerki kasu,
annaabi.ee 
