"kestki" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

teda surnuks. Viisteistkümmend aastat elasin ma siin selles keldris, talvel ilma tuleta. Kerge see polnud. Vaene kallis sussikene! Ma kisendasin siin nii kaua, kuni armas jumal taevas mind kuulda võttis. Ja täna öösel andis ta mulle tütre tagasi. See on jumala imetegu. Mu tütreke polnud surnud. Ei, teie ei võta teda minult ära, olen selles kindel. Kui te mind siit ära viia tahaksite, siis pole mul midagi öelda, aga teda, kuueteistkümneaastast last! Andke talle ometi aega päi-kestki näha! Mis ta teile on teinud? Mitte midagi. Ka mina mitte. Kui te teaksite, et mul ainult veel tema on jäänud, et ma ise juba vana olen, et see on püha Neitsi õnnistus, mis ta mulle osaks on lasknud saada. Teie kõik olete ju nii head! Te ei teadnud ju varem, et see on minu tütar, nüüd aga teate seda! Ah, kuidas ma teda armastan! Kõrge ülemus, ennemini ma lepik-sin sügava haavaga oma sisikonnas kui kriimustusega tema sõrmel! Härra, teil on nii heasüdamlik nägu