Kahe inimese kooselu
kevadel, siis tavakohaselt peeti pulmi sügisel. Hilisematest aegadest teated räägivad aga
sellest, et just jaanipäeval sõlmitud pulm on kõige püsivam.
Pulma-eelse perioodi kõige tähtsam ettevõtmine oli veimevaka valmistamine. Pruudi poolt
pulmalistele jagatavad kingitused olid veimed ja veemed. Selleks tulid kaasa aitama
külatüdrukud ja lähemad sugulased. Pruut käis külas ka viinutamas ehk teisisõnu veimi ja
nendeks vajalikku materjali korjama. Pulmapidu ise võis kessta kahest päevast nädalani.
Pulma kutsuti pruudi ja peigmehe külalised eraldi. Laulatus ei käinud pulmakommete hulka,
ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis, kui talle pulmas tanu pähe pandi. (Meri, 2003: 20)
Mõned nendest kommetest on säilinud ka tänaseni, näiteks see, et keegi ei tohi noorpaari
vahelt läbi minna nende sõidukist väljumisest kuni altari ette jõudmiseni. Ka altari ees jala
peale astumine, et hilisemas elus ohjad oma kätte saada, on tegelikult vana komme
annaabi.ee 
