Barokk Eesti arhidektuuris
Muutusi oli ka hoonete põhiplaanides. Tekkisid ehitised, mille
põhiplaani moodustasid üksteise sisse põimunud ovaalidest. Ümarad ruumiosad, kaarjad ja
vonklevad jooned sulasid kokku omapäraseks tervikuks. Eriti armastati voluute, need
keerdusid fassaadidel, ümbritsesid ovaalseid aknaid ja imelikke sopiliste viiludega portaale.
Tuli käibele basiilika, kuid ümberkujundatult.
Eestisse jõudis barokk 17. sajandi keskpaigas. See jaotus kaheks oli Rootsiaegne barokk
17.sajandi kespaik - 1710 ning Veneaegne barokk 1710-18. sajandi teine pool. Eesti
arhitektuuris oli barokk levinud ca 1640.-1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. Baroki
eeskujuks oli Eestis küllalti lihtsakoeline Madalmaade barokk, mis levis siiamaile läbi Rootsi.
Eesti barokkstiilile on iseloomulikud liigentatud seina-ja katusepinnad, murkelpkatused.
Barokiajal olid levinud väikesed ruutudega aknad, puithoonetel püstine laudvooder, kõrged ja
järsud katused