Inimõigused ja nende piiramine õigusega
eesmärgi saavutamisel. Ihering käsitles eesmärgi kandjate ja huvide teostajatena üksikisikud,
ühiskonna ja riik. Tõeline seadusandja olevat ühiskond, mis olevat ,,ühine tegutsemine ühiste
eesmärkide saavutamiseks, kusjuures igaüks tegutsedes iseenese huvides, tegutseb ka teste
huvides ja tegutsedes teiste huvides tegutseb ka enese huvides" (Ihering, 1877, I, S. lk 87).
Õigust defineeris Ihering riigi sunnijõu abil loodud tagatisena ühiskonna elutingimustele.
Hans Keslen (1881-1973) tahes puhastada õigusteadus eetika, ajaloo, poliitika, psühholoogia,
sotsioloogia mõjutustest [Keslen 1967, lk 1]. Kesleni puhta õiguse teooria kohaselt kujutab
positiivne õigus endast säärase normide süsteem, mis määravad kindlaks riigi sunnijõu
kasutamise tingimused (jõu monopool) [Jõgi 1997, lk 26]. Nõnda siis on õigus ja selle kaudu
monopoliseeritud jõu kasutamise vahenditeks, millega tagatakse riigis rahu, mitte õiglus või
mõni muu relatiivne väärtus