Eesti 19 sajandi I poolel
Kuni 19. Sajandi keskpaigani väljastati talupoegadele passe siiski väga
vähe. Eriti keeruline oli minna väljapoole sünnikubermangu, näiteks Liivimaal tuli hankida
rüütelkonna nõusolek ning passi vormistas kubermanguvalitsus. Järelvalvet passikorra
täitmise üle teostasid kihelkonnakohtud ning adra- ja sillakohtud.
Talupoegade piiratud liikumisvabadus hakaks 19 sajandi keskpaigal üha selgemalt
takistama ühiskonna majanduslikku edenemist. Seda mõistsid nii mõisnikud kui ka
keskvalitusus. 1863.a. võeti kõigi kolme Balti kubermangu jaoks ühine passikorralduse
seadus. Selle said vähemalt 21-aastased talupojad, kes olid kõik oma seaduslikud
kohustused täitnud ja kindlustanud oma lähisugulaste ülalpidamise, õiguse taodelda 3 kuuks
kuni 3 aastaks endale passi , millega võis elama asuda ükskõik millisesse impeeriumi linna
või paika.
Balti kubermangude piires ja kuni 30 versta ka väljapoole kubermangude piire võis liikuda