"vanameeste näppaja" Mehis heinsaar
läbi, suundudes üle räpase sisehoovi ning sisenedes neljakordsesse kivimajja. Seal tõusid
nad mööda nagisevat puust keerdtreppi kolmandale korrusele, peatusid nad ühe räämas
ukse ees, kust värv oli maha koorunud ning jalamatt haises kassikuse järele. Sinna jõudes
mõtles vanahärra ,,teadagi, mis perekonnaga siin on tegemist". Poiss koputas uksele aga
keegi ei vastanud, siis võttis ta taskust suure võtme ning keeras ukse lukust lahti. Vanahärra
avas ukse ning nägi enda ees kesksuviselt lopsakat pargimaastiku. Pügamata rohi, mille
seas õitses angervaks ja karuohakas, iidsed põlistammed läbisegi pärnade, kuuskede ja
leinapajudega. Kinnikasvanud mustriga jalgrajad ja tumeda veelised tiigid, mille kohal
lendlemas kiilid. Ja kõige selle hooletu roheluse keskel sagimas ringi arutu hulk vanamehi,
kes olid jagunenud väiksemateks gruppideks. Ta mõtles, et kuhu ta küll sattunud on, ning
pööras ennast ringi, et tuldud teed tagasi minna
annaabi.ee 
