sundkohustuseks sai. Kuid olenemata mõningatest õpiraskustest, eelkõige üks suur häda ja vaev rehkendustundides ning vene keele pruugis, kasvas temast aastakümnete jooksul välja siiski korralik ning haritud härrasmees. Koolieas oli Toots parajalt krutskeid täis. Ilmselt asendamatu võrukael omaaegses klassis. Sagedastes luiskamistes põrumine ning alatasa iseenda ja teiste naeruvääristamine ülejäänud klassikaaslaste ees olid tema keskseimad asjaajamised. Vempe tehes, ei mõelnud Joosep kordagi sellele, et ta koerust teeks, vaid, et tema rahutu ja väsimatu vaim otsis endile ainult tegevust. Punased plekid ta rõugearmilisel näol ning sõrmeküünte närimine reetsid tavaliselt ta sisemist erutust, kui ta peas oli taas valminud mõni uus koerustüki plaan. Oma vembud suunas Toots eeskätt õpilaste ühise vaenlase Julk-Jüri vastu, kelle pilliroo keppi ning pidevat kärkimist Joosep isegi tunda oli saanud
Marie Under ja Henrik Visnapuu on kõrgelt hinnatud Eesti 20. sajandi alguse luuletajad, kes Esimese vabariigi ajal Noor-Eestile kaastööd tehes aitasid meie riigi luule ja kirjanduse arengule tugeva alustala panna. Lisaks kuulusid mõlemad ka rühmitusse Siuru, kus olid koos ühed keskseimad luuletajad. Underi, kui naissoost kirjaniku puhul võib õrnahingelisust ja peenetundelisust, mis kirjutamisstiilis avaldub, pidada loomulikuks, siis Visnapuu puhul võib seda kohati üllatuslikuks pidada. Samas on vähemalt mehe noorusajal kirjutatud armastusluulest võimalik välja lugeda probleemseid suhteid, mida Visnapuul pole õnnestunud positiivselt abielusadamasse tüürida. Juba 27-aastaselt mahtus Henrik Visnapuu loomesse lihtsuse ja eluõnne kõrvale ka tüdimust
annaabi.ee 
